Kümnes nädal oli mu parim suve jooksul, mu pilt oli isegi newsletteris (https://dl.dropbox.com/u/84953519/2012week9.pdf ). Töötasin väga toredas piirkonnas, aga kahjuks sai see tänav otsa ja nagu ikka, igale tõusule järgneb mõõn, seega üheteistkümnes nädal oli jällegi üks halvematest. Aga vot täpselt selline see töö ongi, mitte midagi ei saa ette ennustada ja kunagi ei tohi "hõisata enne õhtut".
Eelmine pühapäev käisime Atlantas loomaaias, mis oli iseenesest tore, aga ma oleks eelistanud randa minna (a). Ilmad on suht külmaks läinud, ma olen selle 40 kraadiga nii harjunud, et praegune 30 tundub nii jahe, ma ei tea mis ma Eestisse tulles teen, külmun ära :D.
Kolmapäeval tegi Lisa meile jälle üllatuse, koju tulles ootas meid kuum kakao vahukommide, vahukoore ja shokolaadiküpsistega, ta on ikka nii armas meil :) ükspäev rääkisime äraminekust ja tal juba tulid pisarad silma. Eks see hüvastijätt saab raske olema, aga ma olen täiesti kindel, et me hoiame ühendust ja järgmine aasta näeme jälle, ükskõik, kas mina tulen tagasi või siis tema tuleb meile Eestise külla ;). Üldse on imelik olla, ühest küljest tahaks juba täiega koju aga teisest küljest ma tean, et ma hakkan seda kõike igatsema. Kui mu pere ja sõbrad oleks siin, siis ma ilmselt võiks vabalt USA-sse jääda :D
Aga okei, peate jälle lühikese postitusega leppima, järgmine nädal ehk saan juba selle "saladuse" avaldada ja ehk on rohkem, millest kirjutada :)
Hoidke mulle pöialt, et järgmine nädal tuleks kõige-kõige parem!
| Do you know why flamingos are pink? |
| Julka ja Kats :D |